Kuidas kõik alguse sai

Meie "päästekoera" lugu sai tegelikult alguse hoopis 2007. aasta sügisel kui sattusime Big Match Show'l jälgima Eesti Päästekoerte Ühingu etteastet ja tutvustust. Et pääste valdkond on tundunud mulle huvitav siis astusin ligi ja küsisin kuidas  saab  ühest koerast päästekoer. Jätsin enda kontaktid ning mõne kuu pärast sain kutse  päästekoerte sokipalli koolitusele. Ega mul tol hetkel tegelikult asjast vähimatki ettekujutust ei olnud ja tagantjärgi mõistan, kui kergekäeliselt ja naiivselt see otsus osalemiseks tuli.  Meie osalemisest kahepäevasel sokipalli koolitusel veebruarikuus olen kirjutanud ka varem. 

Päästerühma vastuvõtukatsed

Kaks nädalat hiljem toimusid Vabatahtliku Reservpäästerühma uute päästekoerte värbamise vastuvõtukatsed. Käisime ja meil läks hästi - esmasele väljaõppele valiti ca 30 koera hulgast 16 ja meid nende seas. Katsed toimusid politseikoerte treeningkeskuses, kus koerte võimed pandi proovile mitmesuguste takistuste ületamisel, kontrolliti paugukartlikkust ja mürataluvust, testiti inimsõbralikkust ja koerte mänguhimu ning kõige krooniks tuli koeral pimedas keldris takistuste vahel koerajuhini jõuda. Alfix näitas ennast katsetel igati heast küljest, enim raskusi valmistas meile kõrge redeli ületamine ning parim etteaste oli pimedas keldris. Tagasisidena saime järgmise iseloomustuse:

Positiivsed omadused:
Sõbralik, mänguhimuline, müra, laskmine - ok. Suur soov minna metsa, aga kontakti alguses figurandiga ei võta, mängib hästi. Pime kelder väga ok.

Negatiivsed omadused:
Tahab oma käitumise kinnitust omaniku poolt. On vaja positiivseid kogemusi (ka takistused), ise ei ole võõrastest inimestest huvitatud. 

Esmane väljaõpe

Seejärel läbisime 10-tunnise treeningtsükli. Grupp jaotati kaheks ning meie sattusime Monika Rusing'u treeninggruppi, mis peamiselt Keila lähistel harjutamas käis. Meie grupis oli 3 saksa lambakoera, 2 šveitsi valget lambakoera, 1 vana inglise lambakoer, 1 ungari vizla ning 1 austraalia karjakoer. Esimeseks eesmärgiks oli saada koerad võõraste inimestega mängima. Minu koera jaoks ei ole mäng olnud peamine preemia, kuulekust on ju ikka maiusega õpetatud. Ja nüüd siis äkki selline mäng ja veel võõrastega tundus umbusklikule lambakoerapoisile esialgu ikka väga kahtlane. Eks ajapikku said trennilised tuttavamaks ja hakkas ka mäng rohkem sujuma. Järgmiseks saime kõik ülesande oma koer haukuma õpetada, mis on tarvilik selleks, et hiljem kui koer otsingut teostab, peab ta inimese leidmisest koerajuhile haukumisega teatama. Sisuliselt tuli koer õpetada haukumisega mänguasja nõudma, pealtnäha kerge ülesanne, aga kui koer on mängimise ajal vait kui sukk, siis kuidas sa teed koerale selgeks, et tuleb haukuda. Ise ettehaukumisest ka abi ei olnud. Haukumisega teatamine oligi üks kolmest põhiharjutusest, mis selgeks tuli saada. Veel harjutasime koera saatmist koerajuhtide juurest eemale figurandi juurde ning  metsaotsinguks inimeste otsimist õhu kaudu leviva lõhna järgi. Viimane harjutus - inimese otsimine metsas, tunduski kõige rohkem Alfixile sobivat. Muudes harjutustes meil püsivat stabiilsust saavutada ei õnnestunud, pidevalt oli raskusi keskendumisega ning muud huvitavad lõhnad vajasid uurimist. Saime küll viimastes treeningutes koera paremini tööle, aga seda isekust ja omaette toimetamise soovi temast välja ei ole õnnestunud juurida.

Piltidel Alfix päästetreeningus Klooga polügoonil - üleval metsaotsingul, vasakul haukumise harjutus varemetel

 

Eksam

07.juunil 2008 toimus Aegviidu keskpolügoonil eksam esmase väljaõppe läbinud päästekoera kandidaatidele. Eksam algas koerajuhtide jaoks SMS-i saamisega, milles teatati koerajuhte kadunud matkajate grupist ning paluti etteantud aja jooksul tulla kogunemispunkti. Kella seitsmeks õhtul tuli kohale 13 koerajuhti koos koertega. Esimeseks ülesandeks saime koos koeraga hoone ca 1,2 meetri kõrgusest aknast sisse ronida. Lootuses, et koer hüppab aknast sisse minu järel, ronisin ise täisvarustuses seljakotiga esimesena majja. Alfix aga ei kavatsenudki mulle järgi hüpata, ronisin siis tagasi ja upitasin koera sisse. Hoones kästi koer sülle võtta ja temaga kõndida. Kui raskuse poolest veel jõuaksin, Alfix kaalub ca 35 kilo, siis keha poolest on koer nii pikk, et kui käed ümber panen, siis nii laiali kätega ma teda enam tõsta ei jaksa. Tõstsime siis eksamineerijaga kahekesi ja koer erilist vastumeelsust sellise teguviisi suhtes ei ilmutanud. Edasi jätkasime hoones liikumist, kui meid hulga plekkpurkide kolinaga ehmatati. Mina märkasin purke juba enne kolinat, kuid koer lülitas küll tema selja taga toimunud kolina peale hetkeks kiirema käigu sisse, aga taastus ehmatusest ruttu. Järgnes pikalt ootamist, enne kui meid kutsuti teatamise (haukumise) kontrolli. Figurant eemaldus metsaserva künka otsa, saatsin koera, koer jooksis joonelt figurandini, aga mida ei tulnud oli haukumine. Koera tähelepanu hajus ja köitma hakkasid emaste lõhnad. Edasi saadeti meid transporti ootama, mõningase aja järel teatati transpordiprobleemidest ning siirdusime laagripaika otsingut ootama. Hakkas juba hämarduma kui esimesed koerad paarikaupa otsingule kutsuti. Juunikuu ööd on ju nii valged, et päris pimedaks ei lähegi ju, vaid kahe tunni jagu seda pimedat aega jätkuski. Öö oli väga külm ja täis ootamist. Madalamates kohtades võis isegi öökülma olla, aga meie laagripaigas näitas õhutemperatuuriks +3 kraadi. Koerad põõnasid rahulikult autodes samal ajal kui koerajuhid magamiskottidega matkatoolides kannatlikult otsingukutset ootasid. Kella poole viie paiku hommikul saime kutse ja läksime Alfixiga otsima viimaste seas. Otsingualasid oli kaks - alad olid hästi piiritletud, kaetud madala ja küllalt tiheda metsanoorendikuga. Väiksemasse alasse pidi koer  sisenema üksinda, suuremasse koos koerajuhiga. Kahe ala peale aega otsimiseks kokku 20 minutit, millest jäi ülegi. Otsustasin esimesena läbi otsida suurema ala, tehes samas ise vea jättes märkamata, et koer oli saanud väiksema ala pealt inimese lõhna. Siirdusime suuremale alale. Tuult oli tagasihoidlikult, kuid suuna saime õigesti paika. Koer jooksis ringi nagu pöörane liikudes minust ja kohtunikust päris kaugele nii, et vaid võsa ragin oli kuulda. Jõudsime ala lõppu tähistava teeni kedagi leidmata ning hakkasime tagasi liikuma altpoolt, sest endale jäi mulje, et tulime alasse liiga keskelt sisse. Peatselt olime taas alguspunkti juures, koer tundes ilmselt taas lõhna tegi sissepõike väiksemale alale, kuid väljus kiirelt ja suundusime suuremat ala ülespoole kammima. Peagi oli figurant suurelt alalt leitud. Nüüd jäi veel väiksem ala, püüdsin koera alasse saata, kuid minek takerdus emaste lõhnadesse. Hetk nuuskimist ja koer tuli alast ära, seejärel õnnestus koer uuesti alasse suunata. Ja sedakorda ka edukalt - teine figurant oli käes. Edasi läbisime väikse orienteerumisraja tagasi laagripaika ning jäime tulemusi ootama. Kella kuueks hommikul olid kokkuvõtted tehtud ning tulemused teada. Valituks osutus 7 koera, meie Alfixiga edasipääsenuteks ei osutunud. Väga hea meel oli näha, et meie grupist pääses edasi 5 koera, kes treeningutes tõepoolest näitasid ennast ka väga heast küljest. Meile aga jäi ühte väga põnevat perioodi meie koeraelus meenutama Tallinna ja Harjumaa Reservpäästerühma tunnistus esimese 10 päästetreeningu läbimise kohta ning hindamatu väärtusega saadud kogemused.

******            ******           ******           ******            ******             ******        

Oleme jätkanud Alfixiga päästetreeningute harrastamist terve suve ja sügise. Päästeala on mulle jätkuvalt köitev ning koerale kahtlemata väga arendav juba kõikvõimalike erinevate situatsioonide ja olukordade  tõttu. Treeningutes on ette tulnud nii paremaid kui halvemaid päevi ning põhiliselt keskendume lihtsamatele põhiharjutustele ja koera motivatsiooni tõstmisele.

Pilte ettevõtmistest kus me Alfixiga oleme osalenud:

Eesti Päästekoerte Ühingu harjutuspäev Väike-Maarjas 18.oktoobril 2008 

Vabatahtliku Reservpäästerühma esinemine koerte perepäeval Veskimetsas 30.augustil 2008 

Treeningpäev Aegna saarel 23.juulil 2008